Sakja Pandita (1181-1252) elas ajajärgul, mis oli raske ja keeruline mitte üksnes Tiibetile, vaid pea kogu Vanale Maailmale. Läänes olid mongolid jõudmas Kiievi väravateni, kus 1239. a suurkhaan Ugedei teine poeg Godan oma väesalga Tiibetisse saatis. Tiibetis oli sel ajal tugevaimaks organisatsiooniks budistlik sakjapa koolkond. Seepärast pole imestada, et Godan hakkas läbirääkimisi Tiibeti saatuse üle pidama just sakjapa juhi, Sakja kloostri eestseisja Künga Gältseniga (kes hiljem rohkem tuntuks sai Sakja Pandita – Sakja Õpetlase aunime all). Kohtumise tulemusena tunnustasid tiibetlased mongolite ülemvõimu, säilitasid aga täieliku sisemise iseseisvuse sakjapa juhtide valitsuse all. Kui poliitiliselt allus Tiibet mongolitele, siis olid viimased ometi nõus tunnistama tiibetlaste vaimset üleolekut. Ning juba Sakja Pandita vennapoeg ja järglane Phakpa sai suurkhaani ja keisri Hubilai õuepreestriks ning vaimseks õpetajaks.
Sakja Pandita oli väljapaistvaim Tiibeti poliitik XIII sajandil. Just tema pidas läbirääkimisi 1239. a maale tunginud mongolitega ja võitles Tiibetile välja täieliku sisemise iseseisvuse. Siiski rohkem kui poliitikuna on Sakja Pandita tuntud õpetlasena ja kirjanikuna. Temalt on säilinud traktaate filosoofia, loogika, grammatika ja poeetika vallast. Eriti soosituks nii tiibetlaste kui mongolite seas sai ta tänu aforismikogule “Mõtteterade varakamber”, mis juba 13. sajandil tõlgiti mongoli keelde.
Kuigi Sakja Pandita oli budistlik kõrgvaimulik, pole tema mõtteterad budistlike terminite ja mõistetega küllastatud. Nad on parimas mõttes üldinimlikud. Ideaaliks on tark inimene, tarkuse tunnuseks üllus, ausus, truuks jäämine kõrgetele ideaalidele oludest hoolimata.
LINNART MÄLL
TRÜ, 27. juuni 1975, nr 29