Indias arvatakse, et jooga abil omandab inimene võimeid, mis tavalise maailma piiridega harjunud inimesele näivad imevägedena (sanskr siddhi, “edu”, “täideviimine”). Ülivõimete valdajat kutsutakse siddhaks (sanskr siddha) ning eriti silmapaistvaid nende hulgast mahasiddhadeks – suurteks siddhadeks.
Vadžrajaana traditsiooni kohaselt oli 84 mahasiddhat, keda tuntakse nende siddha-nimede järgi, mis olid tuletanud mõnest iseloomulikust isiksuse omadusest, elukutsest või erilisest tegevusviisist, mille abil keegi siddhi saavutas. Mahasiddhad olid inimesed kõikvõimalikelt elualadelt: näiteks Lujipa ja Tšampaka olid kuningapojad, Saraha ja Džalandhara braahmanid, Ghandhapa munk, Tšatrapa kerjus, Tantipa kangur, Tšamaripa kingsepp jne. Siddhade legendaarsed elulood on tuntud kõigis maades, kus on levinud mahajaana-budism, ning muutunud nende rahvaste kirjanduse ja folkloori pärisosaks.
Seitsme mahasiddha eluloo tõlked eesti keelde valmisid Tartu ülikooli orientalistikakabinetis tiibeti keele õppegrupi töö käigus ning ilmusid EAO “Sõnumitooja” numbreis 5-7, 1990.
Imevõimeid on kaheksa liiki: mõõgasiddhi, mis täidab kõik soovid; ravimpill, mis ravib kõiki haigusi; silmasalv, mis annab selgeltnägemisvõime; kiirkõndimisvõime; eliksiir, mis muudab vanaduse nooruseks; vägi jumalannade üle; võime muuta end teistele nähtamatuks; vägi elementide üle, mis tähendab võimet minna läbi kaljude, üle vee jne. Ülimaks siddhiks loetakse vabanemist, nirvaanat.
MARET KARK
Maret Kark. Mahasiddhade elulood
Saraha lugu (tlk Märt Läänemets)
Khandhi lugu (tlk Arne Uusjärv)
Džalandhara lugu (tlk Märt Läänemets)
Adžoki lugu (tlk Arne Uusjärv)
Tšampaka lugu (tlk Märt Läänemets)
EAO Sõnumitooja nr 5-7 (29-31), 1990