Need 423 mõttesalmi, mis kokku moodustavad “Dhammapada”, annavad eelkõige tunnistust sellest olulisest nihkest inimteadvuses, mis hakkas maailmas toimuma I aastatuhande keskel e.m.a., ajal, mil elas Buddha ja mida võib pidada humanismi esimeseks ilminguks inimkonna ajaloos. “Dhammapadat” lugedes ei saa tekkida kahtlust selle autori (või autorite) humanismis – püüdluses leida inimelu mõte mitte oletuslikest skeemidest vaid inimeksistentsist endast lähtudes. “Dhammapada” põhiideeks on, et muutuvas ja ebastabiilses maailmas on ainult inimene võimeline teadlikult muutuma ning saama kannatavast ja piinlevast olesklejast õnnes ja rahus viibivaks targaks. Selleks on võimalus igaühel, kuid selleni jõuab vaid inimene, kes suudab kainelt ja kiretult enesele selgeks teha oma olukorra ja leiab selle olukorra põhjused iseenese sees, mitte väljaspool.
Siin raamatus ilmub eestikeelne “Dhammapada” juba kolmandat korda. Esmalt ilmus ta 1977. aastal (““Loomingu” Raamatukogu”, 1977, 24). Teist korda, parandatud ja täiendatud tõlkena 2004. aastal kogumikus “Budismi pühad raamatud I”, kus kirjandusliku tõlke kõrval esitatakse ka terminoloogiline tõlge, millega huvilised peaksid kindlasti tutvuma. Käesolevas väljaandes trükitakse ära ainult 2004. aasta väljaande kirjanduslik tõlge. Lugejale peaksid abiks olema “Sõna- ja nimeseletused” ning väike nimekiri eestikeelsetest raamatutest, mida budismihuvilistel on soovitav lugeda.
Tegemist on ühe tuntuima kui mitte kõige tuntuma budismi tekstiga üldse, mis ka eestikeelsena kättesaadav juba peaaegu kolm aastakümmet. Ilmus ta ju Linnart Mälli tõlkes esmakordselt 1977. a (LR nr 24), olles ühtlasi esimene omaette raamatuna välja antud budistlik pühakirjatekst eesti keeles ja esimene ka Mälli budismi tõlgete reas.
MÄRT LÄÄNEMETS