EESTI AKADEEMILINE ORIENTAALSELTS

asutatud 1935; taasasutatud 1988

inglise keeles – Estonian Oriental Society (EOS)

saksa keeles – Estnische Studiengesellschaft für Morgenlandkunde (ESM)

vene keeles – Эстонское восточное общество (ЭОВ)

LÜHIÜLEVAADE EESTI AKADEEMILISE ORIENTAALSELTSI AJALOOST

Eesti Akadeemiline Orientaalselts (EAO) loodi 1935. aasta sügisel Tartu Ülikooli juures idahuviliste õppejõudude ja üliõpilaste poolt, keda ühendas huvi Idamaade vastu ning tahtmine nende tundmaõppimist ja tutvustamist Eestis elavdada ja süvendada. Seltsi ametlikuks sünnipäevaks peetakse 3. detsembrit 1935, mil TÜ nõukogu kinnitas selle põhikirja. Akadeemilise Orientaalseltsi esimene töökoosolek peeti 27. veebruaril 1936 TÜ Raamatukogus Toomel, mis jäigi seltsi tegevuskohaks.

Seltsi loomise eestvedajaks, põhikirja autoriks ning a-tel 1937-39 ka selle esimeheks oli õigusteadlane ja sinoloog Leo Leesment (1902-1986), kes oli 1931-32 õppinud Pariisis Elavate Ida Keelte Riiklikus Instituudis hiina keelt ning hiljem esimese otse hiina keelest eesti keelde tõlgitud raamatu “Õlimüüja ja lillehaldjas” (ilmus 1959) tõlkija. Üldse oli seltsil 14 asutajaliiget; 1940. aastaks oli liikmete arv tõusnud 29. Seltsi liikmete hulka kuulusid näiteks toonased noored õppejõud ja hilisemad tuntud teadlased Uku Masing (1909-1985), Pent Nurmekund (1906-1996), Villem Ernits (1891-1982), Isidor Levin, kuid ka staaþikas sakslasest keeleteadlane ja sanskriti keele õppejõud Ernst Kieckers (1882-1938). Neist viibib praegu meie keskel veel vaid Isidor Levin, kes on olnud algusest peale ka taasasutatud EAO auliige.

Viie sõjaeelse tegevusaasta jooksul jäi seltsi tegevus siiski üsna tagasihoidlikuks; peamiseks töövormiks oli lühiettekannete pidamine seltsi koosolekutel, mida kokku toimus 35. Mitmed seltsi liikmed avaldasid orientalistika-alaseid artikleid tollastes akadeemilistes ajakirjades. Valmistati ette „Akadeemilise Orientaalseltsi Kirjutiste“ väljaandmist, kuid alanud nõukogude okupatsioon tõmbas selle ettevõtmisele kriipsu peale. Ainukeseks tunnistuseks kavandatavast üllitisest on mõnikümmend eksemplari “Kirjutiste” tiitellehe ja tutvustava teksti proovitõmmist eesti ja prantsuse keeles. 1940. aastal lõppes ka seltsi tegevus üldse; EAO pandi koos enamiku akadeemiliste seltsidega uute võimude poolt kinni.

Peale sõda ei tulnud EAO taastamine kõne alla. Esimeseks pääsukeseks orientalistika vallas oli Pent Nurmekunna poolt 1955. aastal ülikooli juurde loodud orientalistikakabinet, kus ta ise õpetas hiina ja mitmeid teisi Ida keeli. Kabineti ümber kogunes huvilisi ning 1965 ja 1975 korraldati Tartus selle 10. ja 20. aastapäeva puhul isegi üleliidulisi teaduskonverentse.

1960. aastatest alates on orientalistika taaselustaja ja edasiviija Tartu Ülikooli juures olnud Linnart Mäll. Noore orientalistide põlvkonna kujunemisele aitas palju kaasa 1970. a-tel tema juhendamisel tegutsenud TRÜ Üliõpilaste Teadusliku Ühingu ajalooringi orientalistika sektsioon, mis 1977. aastal kasvas üle omaette orientalistikaringiks. 1985. aastal loodi Mälli initsiatiivil ja tema tugevate Moskva orientalistika-sidemete toel Üleliidulise Orientalistide Assotsiatsiooni Tartu grupp, mille baasil asjade loomuliku kulu jätkuna taastati 1988. aasta veebruaris EAO. See oli, muide, esimene sõjajärgselt taastatud akadeemiline selts Tartu Ülikoolis.

Alates taasasutamise aastast 1988 peab EAO iga-aastase suurüritusena orientalistikapäevi teaduskonverentsi, aastakoosoleku ja kultuuriprogrammiga, mida on kokku toimunud juba 27. Kuid ka orientalistikapäevade traditsioon on tegelikult üle kümne aasta vanem: selle eelkäijatena peeti 1975-85 orientalistide vilistlaskollokviume. EAO algusaastate üheks suurettevõtteks oli populaarteadusliku kuulehe “Sõnumitooja” väljaandmine 1989-91.

Praeguseks on EAO-st saanud stabiilselt tegutsev akadeemiline selts, mis ühendab nii orientaliste-teadlasi kui ka loomeinimesi ja praktiliste elualade esindajaid (arste, juriste, sõjaväelasi), kes ühel või teisel viisil oma töö ja tegevusega annavad panuse Idamaade kultuuri tutvustamisele ja vahendamisele Eestis.